Vali kaardil matkatee haru
Näita
Vali kõik

RMK matkatee kulgeb risti-rästi läbi Eestimaa ning tee äärde jäävad Eesti kõige-kõige erilisemad loodusväärtused. Siin oleme välja toonud mõned rohkem ja vähem tuntud, millest peatumata mööduda oleks patt.

usemap usemap usemap usemap usemap usemap usemap Peraküla Oandu Ähijärve Ikla Penijõe

Loodusväärtused

Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu
Peraküla-Aegviidu, Peraküla-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Oandu-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Kauksi-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ähijärve-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Ikla-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu, Penijõe-Aegviidu

Peraküla rand

Perakülast põhja poole jääv kaunis liivarand meenutab oma väljanägemiselt pisut ookeani – sirge lai liivarand, kuhu rulluvad tuulistel päevadel suured ja rasked murdlained. Rand on rikas luidete poolest – rannaäärses männimetsas olevad pinnavormid on kõik mere tegevuse tulemusena kokku kuhjatud, lisaks leidub kõrgeid luitevaale ka rannas. Peraküla ranna liiv „laulab“. Kui astuda kuiva ilmaga paljajalu sealsele rannaliivale, võib kuulda ning ka tunda jala all kiuksumist ja krudinat – liivaterade üksteise vastu hõõrdumisel tekib heli.

Alliklepa rand

Alliklepa küla lähedal asub mererand, kus randa ei kata mitte liiv, vaid peenike kivi klibu. Rannaäärne meri on madal ning meres on palju kive – see mereäär on paljude merelindude meelispaigaks. Kuna piirkond jääb Euroopa maailmajao lindude rändeteedele, siis sügiseti ja kevadeti läbivad seda piirkonda ka rändlindude parved – muidu nii vaikne ja idülliline mererand muutub ühtäkki väga lärmakaks linnulaadaks.

Oandu loodusmets

Oandu mets on mitmeski mõttes õpikunäide Eesti metsadest ning metsade majandamisest

Kauksi rand

Peaaegu kogu Peipsi järve põhjaranniku ääres laiub kaunis kuldne liivarand võimsate rannamändide all. Järve lõunapoolsemad kaldad on aga täiesti teistsugused. Need on soised ning rohused. Ainsad kohad, kus liivaranda veel kohata võib, on Kallaste ümbruses.
Peipsi põhjarannik on olnud alati populaarseks puhkamiskohaks ning tegu on ka ühe Eesti pikima ühtse liivarannaga – rannariba pikkus idast läände küünib 40 kilomeetrini.
Peipsi põhjarannik on juba pika aega olnud väga populaarne suvituspiirkond. Kaunis ning lai liivarand, rannamännik ning merest kiiremini suvesoojuse saavutav vesi on muutnud piirkonna populaarseks paljudele suvitajatele. Seetõttu on rand ilusate ilmade korral rahvast sama täis kui maailmakuulsad rannad Miamis või Rio de Janerios.

Agusalu kriivad

Kriiva on tegelikult liivaluite hari, umbes sarnane moodustis nagu Sahara düünide harjad, loomulikult palju väiksemad. Agusalu metsades Ida-Virumaal on mitmeid kriivasid – rabade ning soode vahel kulgevaid kõrgeid ja kitsaid liivaseljandikke, mida mööda saavad liikuda nii inimesed kui metsloomad.

Valaste juga

Valastel asub Eesti kõrgeim juga – 30,6 meetri kõrgune Valaste juga. Otse pangaservalt alla tuhisedes pakub see juga eriti kauni vaatepildi just kevadeti, suurvee ajal, kuivadel suvedel aga võib vesi Valaste ojast aga sootuks kaduda.

Rummu järv

Rummus on väga selgeveeline järv endise Murru vangla lähedal. Tegelikult pole Rummu järv muud, kui vanasse kruusakarjääri voolanud vesi – järv on täiesti inimtekkeline ning rajatud Murru vanglas kinnipeetud vangide poolt. Kui kaevandus 1990 aastate alguses suleti, hakkas põhja- ja pinnavesi karjääri imbuma ning karjäär täitus võrdlemisi kiiresti veega. Selle tulemusena jäid veepinna alla nii mõnedki kaevandusmasinad, mõned hooned ning pisut ka karjääri alale kasvanud metsa.
Kuna karjäärijärve vesi on väga läbipaistev ning selle põhjas asub nii mõndagi põnevat, on Rummu järvest saanud rahvusvaheliselt tuntud sukeldumiskoht.

Kivastiku kivikülvid

Kivastiku metsas asuvad müstilised kivivallid, justkui oleks keegi üritanud rajada oma talu ümber kiviaeda, kuid sirget joont pole osatud hoida – kivivallid on looklevad ning mõnes kohas lausa astangutena kokku kuhjatud. Tegemist on aga hoopis vanade rannamoodustistega, mis on tekkinud pärast viimast jääaega, kui Läänemeri tasapisi taandus ning maa merest tõusis. Selles kohas siin peatus merekallas pisut pikemat aega ning kuhjas kokku rannavalli, mis nüüd on mattunud sügavasse metsa.

Saula siniallikad

Saula siniallikad on väga ammusest ajast olnud tuntud pühapaigana – räägitakse, et Siniallika vesi tegevat kõik haiged terveks, kui selle veega pesta. Enne kui vett võetakse, pidavat aga raha allikasse viskama.
Tegelikult on piirkonnas tervelt kolm allikat, mille vesi on erinevat värvi: Siniallikas, mille vesi on rohekassinist värvi; Mustallikas, mille vesi on pruunikasmust ning Valgeallikas, mille vesi on hallikasvalge. Värvi põhjustab põhjapinnase värvivarjund ning valguse peegeldumine allika põhjas hõljuvatelt liivaosakestelt läbi täiesti selge veekihi.
Saula Siniallikat on kasutatud ohvriallikana – ohvriande toodi loodusvaimudele hea tervise ning õnne tagamiseks. Mida neil väga ammustel aegadel ohverdati, ei ole täpselt teada, kuid hilisematel aegadel ohverdati peamiselt raha.
Siniallika vesi olevat tervistava toimega, kuid seda vaid juhul, kui sinna eelnevalt raha ohverdada. Kui inimene tarbib allika vett, kuid ei ohverda, tulevat Siniallika Tölp (allikate kaitsehaldjas) hiljem koju järgi võlga sisse nõudma.
Sealsamas lähedal, Saula vana silla juures, nähti aga varem sageli teistki veevaimu – kuldsete pikkade juustega näkki.

Ähijärv

Ähijärv asub Eesti lõunapoolseima rahvuspargi, Karula rahvuspargi, südames. Karula rahvuspark on Eesti väikseim ning künklikeim rahvuspark – rahvusparki kuulub valdav enamus Karula kõrgustikust.
Nisamuti esineb künkaid ka 181,2 ha suuruse Ähijärve kallastel – idas Suurmägi, läänes Tammemägi, lõuna pool aga algavad metsased liivikud. Peamiselt kirdes ja idas on põllumaad, mujal valdavalt metsa- ja heinamaad. Järve lõunaosa on aga soostunud – kaldajoont on seal üsna keeruline määratleda, kuna veepind läheb sujuvalt üle õõtsikuks ning kaldajoone kuju muutub aasta-aastalt.
Järve nime tekkelugu pole päris selge, kuid tõenäoliselt on nimi tulnud sellest, et varasemalt leidus järvest rohkesti vähki. Ähijärv on seega tulenenud lihtsalt sõnast „Vähijärv“.

Vasaristi juga

Valaste juga on Eesti üks ilusamaid pisijugasid, õigemini kaskaad, mis on veerohke vaid kevadel või sügisel suurte vihmasadude aegu. Joa juures ja sellest ülesvoolu jäävad väikse karstiala – Valgejõe salajõe – tõusuallikad. Vasaristil saavutab Valgejõe org maksimaalse sügavuse (u 35 m) ja laiuse (u 600 m). Oru sügavuse ja laiuse kiire suurenemise põhjustab Valgejõe väljumine kanjonist klindilahte, mis on täis pudedaid mandrijää sulamisel tekkinud liivasid ja savisid. Jõe poolt uhutavate kivimite kõvaduse erinevus võimaldab Valgejõel tegutseda vastavalt oma vooluhulkadele ja –kiirustele. Tulemuseks on maaliline kõrgete kallastega org, mis on kahtlemata geoloogiliselt üks huvitavamaid Eestis. Sarnaseid pisijugasid on Põhja-Eesti pankrannikul teisigi

Viru raba

Viru raba on kahtlemata üks tuntumaid Eesti rabasid – see on maaliline rabatükk, mis on kui õpikunäide rabast – seal saab näha kõike rabale iseloomulikku. Esindatud on paks turbalasund, liigivaene taimestik, laukad ja älved. (Älves või älv on märg, ajutiselt veega täituv lohk, koosnedes vett täis turbast). Viru raba on ka huvilistele väga hästi ligipääsetav. See asub suure maantee läheduses ning raba läbib laudtee.

Paukjärv

Paukjärv on Kahtlemata üks puhtaveelisemaid järvi Eestis . Järve vett võib otse, ilma igasuguse töötlemata juua, ilma et peaks kartma kõhu- või muid hädasid. Paukjärv on allikatoiteline. Järve tuleb vesi järve põhjas olevatest allikatest, mis saavad oma vee ümbritsevatest rabamassiividest, kus vesi on väga põhjalikult läbi filtreeritud.
Paukjärve vesi on ka väga selge, läbipaistvus ulatub siin pea 6 meetrini.
Oma nime saab järv tõenäoliselt järvepinna omapärase akustika tõttu – kui järve pinna lähedal käsi plaksutada, siis kostab see valjusti kõikjale järvel ning kajab ka mitu korda tagasi – järve ümbritsevad kõrged oosid, mis toimivad heli tagasi peegeldavate seintena.

Jussi nõmm

Jussi nõmm on Eestis ainulaadne kooslus – lage kanarbikunõmm, mis oma välisilmelt meenutab vägagi Šotimaa mäginõmmesid või Lapimaa tundrat.
Tegelikult on Jussi nõmm inimtekkeline. 1953. aastal rajati siia Nõukogude armee suurtükiväe õppepolügoon. Õppetegevuse tulemusena süttis Jussi järvede ümbruse mets korduvalt ning põles lausa maani maha. Läbi põles ka pinnasekiht, mistõttu kanarbikust kõrgemad taimed siin enam hästi kasvada ei saanudki. Ka kanarbikuna kuiv nõmm on korduvalt põlenud.
Nõukogude suurtükiväe tegevusest annavad aimu ka nõmmel paiknevad mürsu- ja pommilehtrid ning -killud.
Kuna viimase paarikümne aasta jooksul Jussi nõmm enam põlenud pole, siis hakkavad põõsad ja puud siia tasapisi tagasi tulema – veidral kombel hoidis just piirkonna õppepolügoonina kasutamine nõmme kinni kasvamast.

Põhja-Eesti pankrannik

Balti klint (iidne rannaastangute süsteem Läänemeres) saavutab oma suurima kõrguse just Ida-Virumaal, Saka-Ontika-Valaste vahelisel ligi 21 km pikkusel lõigul. Selles kohas on kaldajärsak praktiliselt katkematu ning saavutab oma suurima kõrguse just Ontika kohal. Siin on kaldaservalt vabalt langemist lausa 56 meetrit.
Kaljuseinas paljanduvad kivid on aga iidsed – ülevalpool olevad paekivid on ca 450 miljoni aasta vanused, allpool olevad liivakivid ja sinisavid aga kuni 570 miljoni aasta vanused.

Neeruti mäed

Neerutis, Pandivere kõrgustiku läänenõlval, asub Eesti esinduslikum oosistik. Oosidel ja mõhnadel kasvab liigirikas salumets, lohkudes on koha leidnud mitu väikest järve.
Paljude küngaste ja ooside suhteline kõrgus jääb vahemikku 25-30 meetrit, merepinnast aga asuvad need juba päris kõrgel, kõrgeim punkt on siin 128 meetrit.
Piirkonna kummaline maastik on andnud alust paljudele legendidele. Usutakse, et koht on oma nime saanud Kalevipoja lugude järgi. Põrgukoerad olevat Kalevipoja hobuse sealmail puruks rebinud ning hobuse neerud vajutanud maasse sügavad augud, kuhu hiljem tekkinud järved.
Nagu enamik pinnavorme Eestis, on ka Neeruti oosid tekkinud viimasel jääajal 12 500 aastat tagasi, kui Põhja-Eesti suurim liustiku kulutuspiirkond – Pandivere kõrgustik – jääkatte alt vabanes. Liustikuojadesse kuhjus jääst välja sulavaid setteid, mis lõpuks moodustasidki mitmetele Eesti paikadele iseloomulikud oosid ja voored.

Härma müür ja Piusa jõe ürgorg

Piusa jõe ääres kõrguvad looduslikud kaljuseinad, mis oma kirka värviga on pilkupüüdvad igal aastaajal. Piusa jõgi on aastatuhandete vältel uuristanud liivakividesse ligi 20-meetri sügavuse kanjoni, mille seinad jõe ääres paljanduvadki – erekollased, tuhmkollased, oranžikad, rohekad ning hallikad kaljuseinad, mille ülemises otsas kasvab tumeroheline, igihaljas mets.
Härmal on kaks müüri. Härma alumine müür ehk Kõlgusniidu müür on jõekääru ümbritsev 21 m kõrgune liivakivisein, mille vastaskaldal asub lõkkekoht, kust müür on vaadeldav oma täies hiilguses. Umbes 300 meetrit ülesvoolu asub aga teine, Härma Mäemine ehk ülemine müür. See, pisut roosakamate liivakividega müür, on Eesti võimsaim liivakivipaljand – müüri suurim kõrgus on 43 meetrit ning see ääristab jõge ligi 150 meetri pikkusel lõigul.

Suur Munamägi

Suur Munamägi on Eesti kõige kõrgem tipp. Tegelikult on tegu võrdlemisi madala, 318 meetri kõrguse moreenikünkaga. „Päris“ mägesid Eestis pole, kuid vähemalt saame me kiidelda Baltikumi kõrgeima tipuga. Suure Munamäe otsas asub vaatetorn, kust ilusa ilmaga saab vaadata tervelt kolme riiki – Eestit, Lätit ja Venemaad. Ilmselgelt ei ole paraku tegu mäega selle sõna klassikalises mõttes, kõik Lõuna-Eesti kõrgustikud ning nende kõrgeimad künkad on moodustunud pärast viimast jääaega, kui liustikukilbist sulas välja kive, kruusa ja liiva.

Tinaliiva liivik

Kujutage ette, et kõnnite sügavas, tihedas ning hämaras metsas ning äkitselt satute täiesti lagedale ning avarale liivaväljale – see ongi Tinaliiva liivik. Kuna piirkonnas on suuremaid ja väiksemaid livikuid mitmeid, siis kutsutakse piirkonda ka Setomaa Saharaks, ehkki ametlikult on koha nimi Mustjõe maastikukaitseala.
Tinaliiva kasutati 20-30 aastatel sõdurite laskeväljana. Laskeväljana hakkas Eesti Kaitsevägi piirkonda kasutama 1923. aastast. Kuna teisi harjutusalasid oli kaitseväel vähe, kasutasid Petseri laskevälja tihedat kõik Eesti väeosad. Kaitseväelaste väljaõppel pöörati suurt tähelepanu erinevate väeliikide koostööle. Laskeväljal sooritasid ühiseid õppusi nii ratsaväelased, jalaväelased kui ka suurtükiväelased. Raudtee läheduse tõttu said lahinglaskmistest osa võtta ka Petseri jaama lähistel asuvad soomusrongid.

Meenikunno raba

Põlvamaa lõunaosas asub üks Lõuna-Eesti võimsamaid ja suurimaid rabamassiive – Meenikunno soostik. Loomastik ja linnustik on Meenikunno rabas rikkalik. Hea õnne korral võib kohata metsiseid, rebaseid, hunte, põtrasid või siis vähemalt nende tegutsemise jälgi. Meenikunno rabas on esindatud peaaegu kõik rabale iseloomulikud kooslused ja nähtused.
Üle rabanurga kulgeb matkarada – üks pikimaid laudeid Eestis, mille mõlemas raja otsas asub RMK metsaonn (üks tasuta kasutamiseks, teine on broneeritav) ning õunapoolses otsas ka vaatetorn. Rabast pisut kirdes asuvad kaks järvekest: Nohipalo Mustjärv ning Nohipalo Valgejärv. Mustjärve näol on tegemist ühe pruuniveelisema ja Valgjärve näol ühe selgeveelisema Eesti järvega.

Taevaskoda

Ahja jõe ääres asuvad kaks kõrget ning võimsat liivakivipaljandit – Suur Taevaskoda ja Väike Taevaskoda. Taevaskodadeks kutsutigi suuri liivakivipaljandeid, kus üheks seinaks on paljand, teiseks seinaks mets ning katuseks taevas. Suur Taevaskoda on kaunis looduslik kõlakoda, mille moodustavad 24 m kõrgune liivakivisein ja allpool laiuv avar muruplats. Väike Taevaskoda asub Suurest Taevaskojast pisut ülesvoolu ning siin on liivakivipaljandi kõrgus 19 meetrit.
Liivakivise kalju seina sisse on allikad uuristanud kaks koobast: Neitsikoopa ja Emalätte koopad. Emalättest voolab Ahja jõkke sekundis 4–4,5 liitrit vett, veetemperatuur on aastaringselt ühtlaselt 6°C. 27. juunil 2013 varises koobas loodusjõudude toimel sisse. 2014. aasta suveks uhtus allikavesi enamuse varisenud liiva koopasuu eest ära ning koobas on taas osaliselt vaadeldav.

Võlingi siniallikad

Matkateest pisut kõrval, ligi kilomeetri sügavusel metsas asuvad ühed kaunimad allikad Eestis – Vilbaste allikad, mis asuvad Võlingi jões.
Allikatest kauneim ning tuntuim on Jõepõhja Siniallikas. See on jõepõhjas energiliselt pulbitsev suur allikas, mis on täiesti eresinist värvi – värvi annavad allikale savi- ja lubjasegused peened sadeosakesed.

Liivi lahe rannad

Liivi lahe ääres asuvad Eesti kauneimad ning laiemad mereäärsed liivarannad.

Laiksaare mets

Laiksaarel asuv väike metsatükk asub Eestis üsna haruldases metsakoosluses – lammimetsas. Rannametsa jõgi, mis suvisel ajal on kaunis ning väike romantiline ojake, tõuseb kevadeti suurvee ajal üle kallaste ning ujutab üle suured metsa-alad. Lammimetsade pinnas on viljakas ning väga huumusrikas, seetõttu on ka alustaimestik lopsakas ja mitmekesine, puurinne aga võrdlemisi hõre, kuna paljud puud ei talu pidevat tulvavett. Pinnase viljakuse tõtu on jõgede luhad ja lammid ka ahvatlevad põllumaad, mistõttu on paljud endised lammimetsad nüüdseks põldudeks muudetud.

Hüpassaare raba

Hüpassaare raba on osa suuremast rabamassiivist – Kuresoost. Kuresoo näol on tegu Eesti suurima ühtse rabamassiiviga ning ka Euroopa (tõenäoliselt kogu maailma) kõrgeima rabaga – rabarind ulatub üle merepinna xxx meetrit. Rabaservas on täiesti tajutav kallak, rabale liikumine on kui mäkketõus. Kõige järsem rabarind on muidugi Kuresoo läänepoolses servas, Riisa rabas. Oma olemuselt ongi kõrgsoo ehk raba hiiglaslik švamm, mis kasvab keskelt järjest kõrgemaks, hoides endas üha rohkem ja rohkem vett. Vanad rabad võivadki välja näha nagu suured künkad, mis on ümbritsevast maastikust selgelt kõrgemad - sellest ka nimetus – kõrgsoo.

Loosalu järv

Eesti rabades on palju laukaid ja rabajärvi, Loosalu raba keskel asub 35,2 ha suurune Loosalu järv, mis oma pindalalt ongi Eesti suurim rabajärv. Paljud rabad ongi tekkinud iidsete järvede kinnikasvamise tulemusena, täpselt niisamuti on tekkinud ka Loosalu raba. Praegune rabajärv ongi viimane jäänuk kunagisest suurest järvest, mis siinkandis laius. Järv jätkab kinnikasvamist ka praegu. Igal aastal võtab turbasammal pisikese tükikese järvest endale ning võib arvata, et mõnesaja aasta pärast asub praeguse kauni järve asemel vaid tilluke rabalaugas.

Paunküla veehoidla

Paunküla veehoidla ei ole otseselt looduslik veekogu. See rajati 1960. aastal Pirita jõe ülemjooksule suurendamaks Tallinna linna veevarusid. Paunküla veehoidlast läbivoolav Pirita jõgi on kanali kaudu ühendatud Ülemiste järvega, mis ongi Tallinna peamiseks veereservuaariks. Järve ülespaisutamise käigus jäi veehoidla alla kolm endist järve – Tudre, Väike ja Suur Seapilli. 1975/76. aastal suurendati veehoidla mahtu veelgi. Pirita jõe säng koos järvedega moodustab ligikaudu kahekümnendiku osa veehoidla pindalast.

Kasari jõe luhad

Ligi 4000 hektari suurune Kasari luht kuulub Euroopa suurimate säilinud lageluhtade hulka. Kaitsealune luhaosa on ca 14 km pikk ja kohati kuni 7 km lai. Kasari luht on olnud läbi sajandite traditsiooniline heinamaa, samuti on siin lehmi karjatatud. Pinnas on tänu iga-aastastele üleujutustele väga toitainerikas. Kasari luha säilimine on otseses sõltuvuses inimtegevusest. Niitmise lakkamisel võsastuvad need alad paratamatult. Hooldatud lageluht on väga oluline rukkiräägu, täpikhuigu ja rohunepi pesitsusalana, kahlajatest pesitsevad siin kiivitaja, suurkoovitaja, tikutaja, mustsaba-vigle jt. Suvel kogunevad luhta põdrad ja metskitsed ning sulgivad sookured, tihti võib näha ka merikotkast mõne puu otsas istumas. Luhaniitudest saab kõige parema ülevaate Kasari jõe vasakul kaldal asuvast Kloostri vaatetornist.

Märjamaa järtad

Järtad ei ole mitte Arktika põlisrahvaste püstkojad (need on hoopis jurtad), vaid väikesed karstijärved, mis tekivad ja kaovad vastavalt veeseisule. Märjamaa, mis on üsna kuiv piirkond, muutub niiskel ajaperioodil, näiteks kevadise suurvee ajal, kummaliselt märjaks kohaks – mitmeski paigas Märjamaa ümbrises ilmuvad maapinnale väiksed järvekesed, mis suurvee alanedes ära kaovad.
Põhjus on selles, et Marjamaa asub karstialal – karst on nähtus, kus läbi maapinnas olevate paepragude voolav vesi loob ajutisi veekogusid, keerulisi allikate süsteeme, maa-aluseid jõgesid ja muud sarnast. Kuna-Põhja-Eestis on paekivilasund maapinnale võrdlemisi lähedal on ka karstinähtused seal üsna levinud.

Kõnnu ja Rabivere rabad

Kõnnu ning Rabivere rabad asuvad kõrvuti, Kõnnu lõuna pool ning Rabivere raba põhja pool. Mõlemad rabad on võrdlemisi kõrged ja väga laukalised. Rabad paiknevad nõos, mida piiravad lubjakiviplatood. Turbalasundite paksus on üldiselt 5-8 m, kogu pinnakatte paksus aga 10-15 m. Rabapind tõuseb kagu suunas. Kogu massiivi iseloomustab Lääne-Eestile tüüpiline tasane platoo ja järsk rabarinnak.

1936. aastal leiti rabast 17. sajandi lõpust pärit mumifitseerunud naiselaip, kelle juurest leitud silmkoeesemed on seniteadaolevalt Eesti vanimad. Rahvasuust on seoses eeltooduga üles kirjutatud legend vaeslapsest Trutast ja tema kurvast saatusest.

Paunküla mäed

Paunküla veehoidlast loodes asub liigendatud oosistik – Paunküla mäed. Tegelikult jäid mõned oosid ka Paunküla veehoidla rajamisel veehoidla territooriumile ning neist said saared veehoidlas, samal ajal kui Tallinna-Tartu maanteest lääne poole jäävad alad jäid kuivale ning on siiani samasugused kui enne. Tegemist on taas jääaja järgsel ajal moodustunud pinnavormiga, mille vahel asuvad rabalapikesed ning väikesed järvekesed.
Paunküla mägedes on palju matkaradu, mille kogupikkus ulatub 14 kilomeetrini.