Leitud lood 
Keila jõesaar oli 1920.–30. aastatel populaarne suvituskoht, kuhu tänu heale rongiühendusele sõideti veemõnusid nautima ka Tallinna lähistelt. Kohe jõesaarele viiva silla juures asus madala veega ja lastele jõukohane supluspaik Saaruke, mis paiknes jõe kahe haru ühinemiskoha juures ja oli veega ümbritsetud. Vanasti olevat see olnud mõisapreilide meelispaik suplemiseks. Ametlik ja heakorrastatud ujumiskoht oli Punane Vähk. Selle hiilgeaegadest on tänaseni säilinud kivist trepp, mille pealt otse vette astuti.
Nimi Punane Vähk on tulnud sellest, et kunagi kaugemas minevikus asus seal suvemaja, millel oli punase vähi kujutisega silt. Alevivalitsus püüdis Punasest Vähist teha meeldivat supluskohta. Jõgi puhastati mudast, mis viidi hobusega vastas asuvale saarele ja ka maanteepoolsesse nõkku. Jõe põhjas lamavad suured kivid lasti dünamiidiga puruks ja jõgi puhastati kiviprahist. Endise puutrepi asemele ehitati kalda äärde kivitrepp. Mõlemale poole treppi istutati nõtkete okstega leinapajud. Suvitusala vasakpoolsest osast (maanteelt vaadatuna) võeti üleliigne mets maha, kaevati väike veesilm, mille ümber istutati samuti leinapajud. Rajati teed ja pandi paigale pingid. Kõrgemale künkale seati iste, mida nimetati alevivanema tooliks. Ei unustatud ka armunuid, kellele jäeti tihedam põõsastik laua ja pinkidega. Seda madalamat ja tihedate puudega pargiosa nimetati Roheliseks Konnaks.
Poistepere leidis Punasest Vähist edasi minnes veelgi avarama ja sügavama ujumispaiga. Siin sai ka väikeselt hüppesillalt vette hüpata. Seda kaunist pargiosa nimetati Paradiisiks. Siin käisid ujumas kõige osavamad ja julgemad.
Allikad:
Lahesalu, J. 1975. Killukesi Keilast. Harjumaa muusem.
